Käitumise kolm stiili
Kehtestamist käsitletakse ka kui viisi enda isikliku ruumi kaitsmiseks või teiste inimeste mõjutamiseks. Selles kontekstis tasub mõelda kolmele erinevale viisile käitumisteljel, millede hulgas on ka kehtestav käitumine (joonis 1).
Alistuva käitumise puhul laseb inimene teistel oma isiklikku ruumi tungida ning oma õigusi ja vajadusi tähelepanuta jätta. Inimene justkui asetab teiste vajadused ja soovid enda omadest ettepoole. Sageli ei ütle sellise käitumisstiiliga inimesed oma mõtteid üldse välja või teevad seda sellisel viisil (arglik, andekspaluv), mis võimaldab suhtluspartneril nende ignoreerimist. Näiteks sisaldavad nende laused selliseid väljendeid:
„Oh, mis sa nüüd! Küll mina saan hakkama, aga vaata sina…“
„… aga tee ikka lõpuks nii nagu sina õigemaks pead, ma ju ei tea…“
„… aga see ei ole tegelikult minu jaoks nii tähtis“
„Oh mis mina nüüd!“
Liigset alistuva käitumise kasutamist on seostatud madala enesehinnangu, ärevushäirete ja ka depressiooni esinemisega.
Alistuv käitumisstiil aitab inimesel konflikti vältida, kasutatav käitumismuster tundub tuttav ja turvaline. Kui alistuda, siis kaasneb sellega sageli ka vastutusest hoidumine, sest kui näiteks probleemi lahendamise viis ei ole osutunud tõhusaks, langeb vastutus väga vähese tõenäosusega sellele, kes andis teis(t)e survele alla. Alistuv käitumine võib kasu tuua ka seeläbi, et nendele inimestele tuntakse kaasa, neid aidatakse meeleldi (sest nad tunduvad sageli abitud) ja nad leiavad heakskiitu (sest neid tajutakse isetuna, hea arvestava kaaslasena). Niimoodi on alistumise teel võimalik teisi inimesi kontrollida, hoidudes samal ajal vastutusest ja konfliktist. Seega ei ole alistuv käitumisstiil inimese jaoks puhtalt negatiivse mõjuga, kuid pikemas perspektiivis avaldab vaimsele tervisele negatiivset mõju.
Agressiivse käitumise puhul on olukord vastupidine – enda vajadusi, tundeid ja mõtteid väljendatakse teiste inimeste heaolu arvelt. Sageli kasutatakse sellise käitumisstiili puhul ründavaid sõnu, kõrgendatud hääletooni, ebaviisakaid sõnu ja kehakeelt, mis mõjub kuulajale ähvardavana. Kuulajatele jääb selliste inimestega suhtlemisest meelde see, et inimene toonitab ainult enda tahtmist ja selle olulisust.
Agressiivse käitumise uurimisel on välja toodud kolm peamist kasu: materiaalsete vajaduste rahuldamise kindlustamine, enda ja oma isikuruumi kaitsmine, kontrolli tunne. Just viimast kasu peetakse tänapäeva ühiskonnas suhtlemisolukordades esineva agressiivsuse põhjuseks, sest kontrollitunde omamine võimaldab inimesel ennast turvalisemalt tunda. Samas negatiivseid tagajärgi on agressiivsuse korral oluliselt rohkem: hirm, vastuagressiooni provotseerimine, inimlikkuse kaotamine, teistest inimestest ja soojadest lähisuhetest võõrdumine, alaline distress ning sellest tulenev füüsilise ja vaimse tervise halvenemine. Lisaks sellele võib agressiivselt käitunud inimesel endal tekkida oma käitumise tõttu süü- või häbitunne.
Kehtestav käitumine jääb kahe eelneva käitumisstiili vahele, sest sellisel juhul on olulised nii inimese enda kui ka teiste inimeste mõtted, tunded ja vajadused. Käitumisega astub inimene küll oma õiguste või vajaduste eest välja, jäädes ise väärikaks ja säilitades ka vestluskaaslase väärikust ja õigust eriarvamusele.
Sellise käitumisviisi rakendamine võimaldab inimesel jääda iseendaks, olla siiras ja säilitada eneseväärikust. Kehtestamine soodustab ka soojade ja lähedaste suhete kujunemist, sest inimesel ei ole vaja tegeleda enda kaitsmise või teiste ründamisega ja enda negatiivsete tunnete kontrollimisega, mistõttu on tal rohkem aega teiste inimeste kuulamiseks. Kuid võimalik negatiivne tulemus kehtestamisel tuleneb siirusest, oma mõtete vahetust avaldamisest. Seda põhjusel, et konstruktiivne ja siiras oma arvamuse avaldamine, võib olla paljudele inimestele häiriv kui nad ei kuule enda kohta ainult positiivset.
Inimese elu koosneb väga erinevatest olukordadest, mistõttu ei ole võimalik öelda, et inimene peaks kogu aeg käituma ainult kehtestavalt. Näiteks võib olla otstarbekas eluohtlikus olukorras just alistuv (nt. oma rahakoti vargale andmine) käitumine, mitte enesekehtestamine. Seega tuleb igapäevaelus alati olukorda hinnata ning valida sobiv käitumisstiil.
Alljärgneval joonisel 2 on välja toodud näited kolme käitumisstiili puhul olukorras, kus filmi vaatamist kinos häirivad teiste inimeste valjuhäälsed kommentaarid ja olukorras, kus kolleegi telefoni helisemine koosolekul häirib aruande ettekandjat.
„Oh, mis sa nüüd! Küll mina saan hakkama, aga vaata sina…“
„… aga tee ikka lõpuks nii nagu sina õigemaks pead, ma ju ei tea…“
„… aga see ei ole tegelikult minu jaoks nii tähtis“
„Oh mis mina nüüd!“
Liigset alistuva käitumise kasutamist on seostatud madala enesehinnangu, ärevushäirete ja ka depressiooni esinemisega.
Alistuv käitumisstiil aitab inimesel konflikti vältida, kasutatav käitumismuster tundub tuttav ja turvaline. Kui alistuda, siis kaasneb sellega sageli ka vastutusest hoidumine, sest kui näiteks probleemi lahendamise viis ei ole osutunud tõhusaks, langeb vastutus väga vähese tõenäosusega sellele, kes andis teis(t)e survele alla. Alistuv käitumine võib kasu tuua ka seeläbi, et nendele inimestele tuntakse kaasa, neid aidatakse meeleldi (sest nad tunduvad sageli abitud) ja nad leiavad heakskiitu (sest neid tajutakse isetuna, hea arvestava kaaslasena). Niimoodi on alistumise teel võimalik teisi inimesi kontrollida, hoidudes samal ajal vastutusest ja konfliktist. Seega ei ole alistuv käitumisstiil inimese jaoks puhtalt negatiivse mõjuga, kuid pikemas perspektiivis avaldab vaimsele tervisele negatiivset mõju.
Agressiivse käitumise puhul on olukord vastupidine – enda vajadusi, tundeid ja mõtteid väljendatakse teiste inimeste heaolu arvelt. Sageli kasutatakse sellise käitumisstiili puhul ründavaid sõnu, kõrgendatud hääletooni, ebaviisakaid sõnu ja kehakeelt, mis mõjub kuulajale ähvardavana. Kuulajatele jääb selliste inimestega suhtlemisest meelde see, et inimene toonitab ainult enda tahtmist ja selle olulisust.
Agressiivse käitumise uurimisel on välja toodud kolm peamist kasu: materiaalsete vajaduste rahuldamise kindlustamine, enda ja oma isikuruumi kaitsmine, kontrolli tunne. Just viimast kasu peetakse tänapäeva ühiskonnas suhtlemisolukordades esineva agressiivsuse põhjuseks, sest kontrollitunde omamine võimaldab inimesel ennast turvalisemalt tunda. Samas negatiivseid tagajärgi on agressiivsuse korral oluliselt rohkem: hirm, vastuagressiooni provotseerimine, inimlikkuse kaotamine, teistest inimestest ja soojadest lähisuhetest võõrdumine, alaline distress ning sellest tulenev füüsilise ja vaimse tervise halvenemine. Lisaks sellele võib agressiivselt käitunud inimesel endal tekkida oma käitumise tõttu süü- või häbitunne.
Kehtestav käitumine jääb kahe eelneva käitumisstiili vahele, sest sellisel juhul on olulised nii inimese enda kui ka teiste inimeste mõtted, tunded ja vajadused. Käitumisega astub inimene küll oma õiguste või vajaduste eest välja, jäädes ise väärikaks ja säilitades ka vestluskaaslase väärikust ja õigust eriarvamusele.
Sellise käitumisviisi rakendamine võimaldab inimesel jääda iseendaks, olla siiras ja säilitada eneseväärikust. Kehtestamine soodustab ka soojade ja lähedaste suhete kujunemist, sest inimesel ei ole vaja tegeleda enda kaitsmise või teiste ründamisega ja enda negatiivsete tunnete kontrollimisega, mistõttu on tal rohkem aega teiste inimeste kuulamiseks. Kuid võimalik negatiivne tulemus kehtestamisel tuleneb siirusest, oma mõtete vahetust avaldamisest. Seda põhjusel, et konstruktiivne ja siiras oma arvamuse avaldamine, võib olla paljudele inimestele häiriv kui nad ei kuule enda kohta ainult positiivset.
Inimese elu koosneb väga erinevatest olukordadest, mistõttu ei ole võimalik öelda, et inimene peaks kogu aeg käituma ainult kehtestavalt. Näiteks võib olla otstarbekas eluohtlikus olukorras just alistuv (nt. oma rahakoti vargale andmine) käitumine, mitte enesekehtestamine. Seega tuleb igapäevaelus alati olukorda hinnata ning valida sobiv käitumisstiil.
Alljärgneval joonisel 2 on välja toodud näited kolme käitumisstiili puhul olukorras, kus filmi vaatamist kinos häirivad teiste inimeste valjuhäälsed kommentaarid ja olukorras, kus kolleegi telefoni helisemine koosolekul häirib aruande ettekandjat.