Enesekehtestamise mõiste
Oskus ennast kehtestada on üks suhtlemise oskus, mille defineerimine on aastakümnete jooksul osaliselt muutunud. Näiteks on J.Wolpe ja A.Lazarus (1966) defineerinud kehtestamist isiklike õiguste ja tunnuste kõikvõimalike sotsiaalselt aktsepteeritud väljendustena. Definitsioonis on rõhuasetus sellel, et oluline on enda väljendamise juures see, et enamus inimestest peab enese väljendusi (käitumisi) aktsepteerima. Kaasaegsed definitsioonid rõhutavad pigem mõlema osapoole võrdset tähtsust. Näiteks D.B. Boweni (1997) kohaselt on enesekehtestamine kunst kasutada oma õigust nii, et ka teised saavad oma õigust kasutada ja M.Kreegipuu (1999) kohaselt on see kunst saada oma tahtmist nii, et ka teised saavad oma tahtmist ja seda paremini ja rohkem kui nad oleksid ilma sinuta saanud.
Kümneid erinevaid definitsioone kokku võttes võib järeldada, et enesekehtestamist käsitletakse kui suhtlemisoskust, mis võimaldab inimesel avaldada oma tundeid, mõtteid, uskumusi, arvamusi ja vajadusi sellise käitumise viisiga, mis ei kahjusta teiste inimeste õigusi ja heaolu tunnet.
Kehtestamisoskus on elu jooksul õpitav oskus ja mõtlemisviis. Esimesed kogemused selle kohta, kuidas oma vajadusi rahuldada, saab inimene juba varajases lapseeas läbi selle, kuidas (a) vanemad reageerivad tema käitumisele, (b) kuidas vanemad omavahel suhtlevad ja (c) kuidas pöörduvad vanemad lapse poole. Näiteks kui vanemad kasutavad valdavalt agressiivset stiili, on suur tõenäosus, et laps hakkab kasutama samamoodi agressiivset või siis hoopis alistuvat stiili. Kui vanemad on valdavalt kehtestava käitumise kasutajad, on suur tõenäosus, et sama stiili kasutab kõige sagedamini ka laps.
Kehtestava käitumise kasutamist võivad takistada erinevad tegurid, milledest sagedamini võivad esineda:
Kümneid erinevaid definitsioone kokku võttes võib järeldada, et enesekehtestamist käsitletakse kui suhtlemisoskust, mis võimaldab inimesel avaldada oma tundeid, mõtteid, uskumusi, arvamusi ja vajadusi sellise käitumise viisiga, mis ei kahjusta teiste inimeste õigusi ja heaolu tunnet.
Kehtestamisoskus on elu jooksul õpitav oskus ja mõtlemisviis. Esimesed kogemused selle kohta, kuidas oma vajadusi rahuldada, saab inimene juba varajases lapseeas läbi selle, kuidas (a) vanemad reageerivad tema käitumisele, (b) kuidas vanemad omavahel suhtlevad ja (c) kuidas pöörduvad vanemad lapse poole. Näiteks kui vanemad kasutavad valdavalt agressiivset stiili, on suur tõenäosus, et laps hakkab kasutama samamoodi agressiivset või siis hoopis alistuvat stiili. Kui vanemad on valdavalt kehtestava käitumise kasutajad, on suur tõenäosus, et sama stiili kasutab kõige sagedamini ka laps.
Kehtestava käitumise kasutamist võivad takistada erinevad tegurid, milledest sagedamini võivad esineda:
- enesekohased uskumused: inimesel võivad olla enda kohta käivad uskumused, mis takistavad kehtestava käitumisstiili kasutamist. Näiteks usutakse, et: enda soovide otse teatavaks tegemine on ebaviisakas, ülbe või isekas; teine inimene võib solvuda; enda mõtete avaldamine võib olla piinlik kui teised minuga ei nõustu;
- oskuste puudumine: inimene võib tunda, et ta ei ole piisavalt sõnaosav ja ei oska kiiresti mõelda;
- ärevus ja stress: pingeseisundis või ärevuses olles võib oskuste kehtestamisoskuste kasutamine ebaõnnestuda, sest mõtlemise selgus ja kiirus on pärsitud.